Lapse liikumishuvi algab kodust, kuid kool peaks olema teerajaja

Vähene liikumine ning sellega kaasnev vaimse ja füüsilise heaolu vähenemine avaldavad aina enam survet tervishoiule, ühiskonnale ja riigi kaitsevõimele. Laste kehalise aktiivsuse suurendamiseks peaksid tihedat koostööd tegema nii kool, kodu kui ka spordiklubid, leiti 18. mail Tartu [eel]arvamusfestivali arutelul.

Maailma Terviseorganisatsiooni järgi peaks laps liikuma päevas mõõduka intensiivsusega vähemalt 60 minutit. Eesti lastest täidab uuringute andmeil soovitusliku liikumisnormi üksnes iga viies. Iga kolmas esimese klassi laps on ülekaaluline ja iga neljas kutsealune ei saa astuda ajateenistusse, sest tervis ei luba.

Tartu Ülikooli füsiaatria ja taastusravi assistent doktor Maie Tali tuletas meelde, et lapse arenguks on liikumine äärmiselt tähtis. Terviseprobleemiga laps jõuab tema juurde sageli mõne eriarsti kaudu, näiteks südame- või kopsuarsti juurest. „Lapsel kahtlustatakse haigust, aga tegelikult selgub, et tema seisund on põhjustatud vähesest liikumisest. Päevas on paraku tunde liiga vähe ja oleks hea, kui koolipäeva sisse oleks põimitud võimalikult palju liikumist.“

Ka Tartu Ülikooli liikumisharrastuse teadur ja lapsevanem Katrin Mägi rääkis, kuidas iga täiskohaga töötav lapsevanem teab, et tegelikult on lapsega koos oldud aeg ühes päevas üsna lühike, vahel vaid mõni tund. On ebarealistlik mahutada selle aja sisse kogu päevane vajalik liikumine. Seepärast on tähtis, et lapsele looks liikumisvõimalused esmajärgus kool, kus veedetakse suur osa päevast.

Kooli liikumisõpetaja olulisim ülesanne on äratada ja hoida lastes liikumisrõõmu ning õpetada mitmekülgseid liikumisoskusi. „Õpilane on üheksa kuud aastast esmaspäevast reedeni koolis. See on koht, kus teda positiivselt mõjutada on kõige kergem. Kooli kehalise kasvatuse õpetaja on oma ala spetsialist, lapsele lähim liikumisekspert. Õpetajalt peab saama eeldada seda, et nad paneksid lapsed liikuma. Samuti saavad lapsevanemad kaasa aidata ja toetada oma hea eeskuju, ühise sportimise ja matkamisega,“ selgitas Tartu Ülikooli liikumisõpetuse nooremteadur ja endine kehalise kasvatuse õpetaja Hasso Paap.

Katrin Mägi lisas, et kooli või lasteaia arenguvestlusel võiks lisaks lapse sotsiaalsele ja hariduslikule edasijõudmisele käsitleda ka tema liikumisega seonduvat. Praegu seda ei tehta ja ka perearst ei võta seda teemat tavaliselt jutuks. Vanemaharidusprogrammid räägivad sageli emotsionaalsest arengust ja sotsiaalsetest oskustest, aga füüsiliste oskuste arendamisele paraku nii palju ei keskenduta.

Liikumisoskused olgu mitmekülgsed

Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liikme Gert Prantsi sõnul on algklassilapsed usinad trenniskäijad, kelle pärast nii suurt muret tundma ei pea. Keerulisem olukord tekib 4.–5. klassis. Umbes 13–14-aastaselt kaob huvi treenimise vastu ja 80% õpilastest lõpetavad huvitegevuse. „Mida saavad teha spordiklubid? Vaadata suuremat pilti. Iga treener peaks edastama sõnumi, et ka väljaspool trenni tuleb olla aktiivne ja liikuda. Kui varajases eas proovitakse mitut spordiala, siis tekib ka võimalus leida endale midagi 16-aastaselt, kui põhitrennist ära tullakse.“

Akadeemiline spordiklubi on viimastel aastatel loonud lastele ka rühmi, kus tegeletakse mitme spordialaga. Gert Prants selgitas, et need rühmad sobivad lapsele, kes veel ei tea, millega tegeleda võiks. „See sobib ka noorele, kes ei ole huvitatud saavutusspordist, aga sooviks siiski aktiivse liikumisega tegeleda. Varajane spetsialiseerumine töötab selle vastu, et teismeline saaks nullist uue alaga alustada. Spordiklubid pole üldjuhul praegu veel selleks valmis, et toetada lihtsalt lapse liikumisrõõmu, pigem püütakse ikkagi sportlikke saavutusi. Treenerite edukuse üks mõõdupuu võiks seisneda laste sportimise edendamises, mitte üksnes tippsportlaste kasvatamises ja võidetud medalites.“

Arutelul tuli ka jutuks, kuidas palju keskendutakse huvitegevuse suunamisele, kuid vähem räägitakse lapsevanema eeskujust. „Lapse tohutu iidol on just lapsevanem ise. Kui paljud lapsed on näinud oma vanemaid trenniriietes intensiivselt sporti tegemas? 16–18-aastaselt jõuab keha teha meeletult palju, kuid meil on raske oma teismeliselt nõuda, et ta oleks iga päev 60 minutit aktiivne, kui ta pole kordagi näinud vanemaid sporti tegemas. Vanem saab olla eeskujuks, näiteks sõita jalgrattaga või suusatada. See motiveerib ka last tulevikus liikuma,“ rääkis Hasso Paap.

Liikumisõpetus pakub spordi kõrval laiemat käsitlust tervislikust eluviisist

2024. aasta sügisest asendub kehalise kasvatuse tund liikumisõpetusega. Hasso Paap selgitas, et vana ainekava oli ajale jalgu jäänud: ühiskond, lapsed ja nende vajadused on aja jooksul väga palju muutunud. Uus lähenemine võimaldab õpetada liikuma ja annab noorele tervislike eluviiside ja liikumise kohta teadmisi, mida ka pärast kooli täiskasvanuna rakendada. Lähenemise keskmes on oskuspõhine õpe, et saada hakkama võimalikult paljude spordialadega. „Liikumisõpetusest saab õpilane alusteadmised, mida suudab pärast kooli lõpetamist päriselt ellu viia.“

18. mail osalesid Tartu [eel]arvamusfestivali arutelus „Kas aktiivne laps kanda punasesse raamatusse?“ Tartu linnavalitsuse spordivaldkonna juht Veljo Lamp, Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige Gert Prants, Tartu Ülikooli füsiaatria ja taastusravi assistent dr Maie Tali, Tartu Ülikooli liikumisõpetuse nooremteadur ja endine kehalise kasvatuse õpetaja Hasso Paap ning Tartu Ülikooli liikumisharrastuse teadur, programmi „Liikuma kutsuv kool“ arendaja ja koolitaja Katrin Mägi. Arutelu juhtis Tartu Ülikooli liikumise ja spordibioloogia professor Jarek Mäestu.

Tutvu liikumisõpetuse ainekava materjalidega programmi „Liikuma kutsuv kool“ kodulehel.